"Sa annad selle auto praegu mulle!"
Aga Tom haarab mänguasja kaenlasse ja pistab punuma. Sander kimab järgi. Nad hüppavad üle hekkide, kihutavad läbi liivakastide, nii et tolmu lendab. Turul kukuvad paar kasti ümber ja Sander astub mõned banaanid lödiks, kuid Tom on kiirem. Ta jookseb koju – maja neljandale korrusele – ja lööb Sandri nina ees ukse kinni.
Auto on päästetud.
Uksekell heliseb. Ema läheb uksele. Küsitakse, kas Tom on kodus. Ema ütleb, et on küll. Tom hüüab toast, et teda ei ole kodus. Ema ütleb, et Tom ütles, et teda ei ole kodus. Emale teeb see nalja, sest Sander teab väga hästi, et Tom on kodus, kui ta pool minutit hiljem kella laseb. Poisil ei ole pääsu ja ta tuleb uksele.
"Mis tahad?"
"Kui sa seda autot praegu mulle ei anna, siis sa saad iga päev hoovis peksa."
"Ei saa ma midagi."
Ema seisab poisi selja taga, aga Sander ei tee sellest väljagi.
"Ma annan sulle iga päev niimoodi tappa, et sul veri ninast voolab," ütleb Sander.
Ähvarduse kinnituseks lööb ta rusikaga vastu ust. Kostub valus kops.
Tom ei tahtnud peksa saada. Üle kõige kartis ta peksa saamist. Ema poetatud "no-noh" ei mänginud siin mingit rolli, sest ema ei pidanud tema sõpradega iga päev hoovis mängima. Emast ei olnud siin üldse mitte mingit tolku.
Tom toob välismaalt saadud punase kastiga rekka mudeli välja ja ulatab selle Sandrile. See on kõige šefim auto üldse. Kast käib tagant lahti ja sinna sisse sõidavad teised kaks autot – KITT ja KARR. Kõik on täiuslik. Täpselt nagu Knight Rider’is, mis jookseb Soome kanalilt.
"Võta siis, kuradi värdjas, ja ole õnnelik,“ ütleb ta kibedalt.
"Selle värdja eest sa veel saad..."
Sander haarab auto embusse ja teeb minekut.
Tom peab veel terve õhtu läbi taluma vanemate tänitamist, et kõik ilusad asjad sa ka ära annad ja kas Sander siis ei olegi su parim sõber?
Paar päeva hiljem ilmub hoovi uus ja uhke auto. Auto on pargitud Sandri akna alla. Mudel on tundmatu. Sügaja arvab, et see on kabriolett, sest katus käib alla. Marko pakub, et see on Alfa Romeo. Aga Lauri teab, et Alfal ongi kapotile Alfa Romeo kirjutatud ja siin nagu ei ole, eks ole.
Õue tuleb Sander ja teatab, et see on tema isa uus auto.
"Väga kõva. Kas sisse tohib istuda?"
"Ei tohi," ütleb Sander. "Isa pole praegu kodus. Aga kui ta tuleb, siis küsin."
"Aga kas selle katus käib ka alla?" uurib Sügaja.
"Näed ise, et käib. See on ju presendist," ütleb Sander.
"Present on nõrk," muretseb Tom. "Mõtle kui keegi tõmbab noaga puruks."
"Ise oled nõrk, raisk! Ma tahan näha seda ahvi, kes julgeb tõmmata!"
Sander virutab jalaga Tomile piki haiget kossi, ent märkab siis, et isa tulebki juba koju.
"Näe, vanamees tulebki!" ütleb ta.
Sandri papsil on kilekotitäis õlut käes ja suits hambus. Ta teeb lahkelt autol uksed lahti ja laseb katuse alla.
Sander istub kohe rooli. Tom tema kõrvale. Sügaja, Marko ja Lauri istuvad taha. Sandri paps võtab kotist õlle ja takseerib poisse ähmase pilguga.
"Aga kui te tahate, siis ma võin teid homme Piritale viia,“ kostab ta. „Aga autosse mahub ainult 5 inimest. Mina, pluss neli."
"Sügaja ei tule!" teatab Sander.
"Mine persse, mees! Ma sulle teen veel Sügajat," protesteerib Sügaja ja sügab tagumikku.
"Või siis ei tule Tom," lisab Sander.
"Tom tuleb rattaga järgi, kui tahab," irvitab Sügaja ja teeb tagant Tomile valusa nipsu piki pead.
Tom solvub. Ta saadab kõik tigedalt perse, avab auto ukse ja läheb koju.
"Uks pannakse enda järel ikka kinni, tropp raisk!" kuuleb ta veel selja tagant, enne kui autos raadio mängima pannakse.
Vihma tibutas veidi. Õues lõhnasid kastaniõied. Mõnes korteris põlesid veel tuled, aga muidu oli kõik vaikne. Üksnes paar kassi kräunusid kaugel.
Tom oli toast välja hiilinud. Ta lonkas kaks tiiru ümber maja. Õhk oli puhas. Jõudnud Sandri akende ette, jäi ta seisma ja kuulatas. Kõik oli rahulik. Aknad olid pimedad. Ta võttis põuetaskust noa ja lükkas selle Sandri papsi autokummi. See ei olnud lihtne, sest nuga ei tahtnud üldse sisse minna. Ta proovis külje pealt uuesti ning virutas siis täiest jõust. Kostus tasane tssssssssss. Tom torkas nii kõik neli autokummi läbi.
Seejärel seadis ta sammud kodu poole – maja viimasesse paraadnasse. Ent ukse ees tundus talle kogu värk siiski äärmiselt kahtlane.
Kaalunud veidi asja, läks ta oma isa auto juurde ja torkas sellel ka ühe kummi läbi. Aga nüüd tundus kõik veelgi kahtlasem. Miks ainult need kaks autot vandaalide ohvriks langesid? Ta ei leidnud siin loogilist vastust.
Igaks juhuks torkas ta kõik oma tänava autokummid noaga katki: mõnel ühe, mõnel kaks, mõnel neli, ja jõudis ringiga uuesti Sandri papsi kabrioletini. Nüüd ei tundunud jällegi see enam üldse õiglane tegu. Midagi jäi nagu ikka puudu.
Tom kahetses, et kõik oli nii lollilt välja kukkunud. Ta surus pettunult käed taskusse ja... näppu jäi toa võti.
Otsustavalt tõmbas ta sellega autole pika kriimu – bensupaagist esilaternani.
Kriim sai väga uhke ja helkis kenasti öise laterna valguses.
