ämbriratsur (Kafka meets Freud' remix)

Kas ma kuulen õigesti?
Mina ei kuule midagi.
Kas ma kuulen midagi?
Ma ei kuule õigesti.
Kas mu kõrvad mind ei peta?
Mees, mis sul on?
Ma ei näe midagi,
ma ei kuule midagi.
Mees, mis sul on?

Ei midagi.
Ma istun siin ämbri seljas,
sõidan vaevaliselt trepist alla.
Ühtlane sörk ajab kõvaks,
all ajab mu ämber nahka
võbistades end kaunimalt jalule
ja uhkelt-uhkelt püsti.
“Proua söekaupmees,
suure palavuse väljalaskmiseks
on ta ukse lahti jätnud –”
Ometi,
hiljem-hiljem kellakõlas,
otsustab ta viimsest kohvist jäänud paksu
endale suhu valada –
Pooleldi põlglikult,
pooleldi rahulolevalt,
jalad maast lahti,
päästab ta põllepaelad valla
ja imeb mu jäädavalt
jällenägematuks.