Ema

"Vaata," ütleb ta Tomile. "Sa ei pea üldse muretsema. Kõik saab korda."
Ja Tom vaatab oma hüppeliigest, mis silmnähtavalt paisub nagu kuradima tainas. Jalalaba vahetab värvi ja naha alt kumab sinine taevas.
"Ühel päeval oled sina ka lapsevanem," jätkab ema. "Ja siis pead sa oma last pidevalt keelama, et ära hüppa nii ja ära tee naa. Ja mida ma sulle enne ütlesin? Kas ma ei öelnud, et kõnni inimese moodi? Aga ei, sa ei kuula, kargad treppidel nagu ma-ei-tea-kes."
"Nagu kes siis täpsemalt?" küsib Tom.
"No mis tähtsust sel enam on."
Tom korjab maast soki ja ketsi üles ja püüab end püsti ajada. Lõpuks see õnnestub.
"Ma tahaks teada. Hüppan nagu kes? See on oluline. Kui ma kunagi olengi lapsevanem ja tatikas murrab jala, siis kuidas ma talle ütlen? Sa hüppad nagu..."
"Minu arust ei ole naljakas. Ära esine. Ma tahan nüüd näha, kuidas sa traumapunkti hüppad."
Tom püüab ühel jalal keksida. Alla on veel kaks korrust minna. Tom hüppab ühel jalal vapralt kaks korrust alla ega pilguta silmagi. Aga ukse ees väsib ja istub trepile.
"Noh, ja kas ongi kõik?" küsib ema.
"Rahu, väike puhkus ja siis. Kuidas see oligi – kõik saab korda, ära muretse."
Tom naeratab.
Inimesed käivad kooli uksest sisse ja välja. Väljas on palav.

Ema istub poisi kõrvale ja vaatab tema paistes jalga.
"Kas kutsume takso?"
"Ei ole vaja."
Kaugelt kostab kiirabisireen.
"Kuuled, juba tullakse," naerab poiss.
"See ei ole sulle."
"Raudselt on."
"Tead, Toomas," ütleb ema kibedalt. "See on sulle isegi paras. Väike ÜKT ei tee sulle paha. Kuigi ma ei kujuta ette kuidas sa ühel jalal karates siin kooli hoovi pühkima hakkad. Mis sul üldse viga on? Raske puberteet või? Kodus oled sa memmekas, aga koolis..."
"Ise oled memmekas. Kas vanaema käsib sul hommikul suppi keeta? Mitte-kuradi-keegi ei söö hommikuti suppi, eks ole."
Kiirabisireen kostab juba kõrvaltänavast, ent siis vaikib ja hetke pärast peatub auto otse koolimaja ukse ees.
"Näed siis, sellega lähemegi," sõnab Tom võidurõõmsalt.
Kaks meedikut väljuvad autost. Ühel on suur kohver käes. Nad mööduvad neist ja keeravad esimesel korrusel kohe paremale, kus on tööõpetuse klass. Hetk hiljem tulevad nad tagasi koos Sügajaga. Sügajal on käsi rätikusse mässitud ja nägu nutust lapiline.

Tom ajab end kiirelt püsti ja keksib ühel jalal autoni.
"Võtke mind ka kaasa!" hüüab ta.
Meedik takseerib poisi paljast ülestõstetud jalga.
"Ja mis sul viga?"
"Kukkusin." vastab Tom.
"Aga siis kähku autosse."
Tomi ema selgitab midagi veel õues, aga ta juhatatakse ka autosse. Toomasel kästakse istuda tooli ja emal põrandale. Sügaja kinnitatakse rihmadega raamile ja sõit algab.

Sügaja on näost üpris valge ja ta vahib hullumeelsel ilmel käe ümber seotud rätikut.
"Ja mis sul juhtus?" küsib Tom.
"Saag... töpa oli. Lasin sõrme otsast."
"Oh, lahe!"
Sügaja hakkab raamis sitaks rabelema ja vehib peaga edasi-tagasi nagu väike närvihaige.
"Türa, mine persse, mees! Türa, mine persse, raisk..."
Aga õde teeb talle kiirelt süsti kanni ja poiss rahuneb momentaalselt.
Valgusfooris süttib punane tuli ja auto peatub. Ema silitab hellalt Toomase paistes jalga.
Korraga on kõik nagu maru rahulik.