absoluutselt täiuslik

"Kas tead, üle kõige jumaldan ma tegelikult mandariine. Kunagi, kui ma väike olin, tõi ema kuskilt kaks kasti mandariine koju. Sel ajal oli see muidugi defitsiit. Ja ma sõin need kõik kolme päevaga ära. Pärast seda olin ma ise nagu üks suur mandariin. Ma lõhnasin nagu mandariin, mu näpud ja küüned olid kollased, mu suu oli kollane ja silmavalged olid ka... Paar päeva hiljem viis murelik ema mind arstile, sest ta kahtlustas, et ma olen kollatõppe jäänud. See oli päris naljakas, aga täpselt nii see oli.
Hiljem, ülikoolis, käisin ma paar kuud ühe oma klassivennaga. Ta oli absoluutselt täiuslik. Maru intelligentne poiss, pikk ja ilus, ja ta seksis absoluutselt taevalikult.
Aga siis saabusid jõulud... – Eksole, jõulud on tegelikult nagu Mandariini Püha. Mõtle nüüd ise: istud oma armsa inimese kaisus diivanil, vaatad totakaid jõulufilme, su ees on suur ämber mandariinidega, ja siis sa muudkui koorid ja koorid neid ükshaaval, ning te topite neid magus-mahlaseid lõike teineteisele suhu... –
Aga jah – siis saabusid jõulud... ja kogu mu taevalik suhe varises ühe õhtuga kokku. Ilmnes, et Savel lausa jälestab mandariine ja ta ei talu isegi mitte nende lõhna. (ära vaata mind nüüd nii, jah-jah, tal oli jah juudi nimi, sest ta oligi juut!) Säärane ebaterve mõtlemine oli loomulikult minu täiusliku maailma lõpp. Sa võid ju mõelda mida tahad, aga arusaadavalt pidin ma temast kohe lahku minema. Kui Savel ja mandariinid ei sobi kokku, siis ei sobi ta minuga ka kokku. Pärast ma nutsin kolm nädalat järjest. Sest meie mittesobivus oli samuti peaagu absoluutselt täiuslik...
Niisiis, Mr Moor... Ma küsin parem juba esimesel kohtingul: Kas Sina armastad mandariine?
Ja palun, ära hakka mulle üldse valetama selleks, et minu armastust pälvida."