Valeühendus

Väike telefonikaotus lisab öösse alati särtsu. Eriti kui lased veel purjus naabril endale helistada ning ta valib vale numbri ja väidab, et mu telefon on juba välja lülitatud.

Jõuan kenasti mõelda ja guugeldada, kas osta endale täpselt samasugune juust või pigem edeva kaameraga nutikas vigur; ja palju see lugu kõik maksma läheb; ja oli mul üldse vaja öösel rattaga sõitma minna... Siis aga kostab äkki (kell 1 öösel, eksole!) padja alt tuttavat helinat -- kargan laua tagant püsti ja... ja... -- toru teises otsas küsib keegi krapsakas härra ilma pikema sissejuhatuseta: "Tibu, kuidas Manhattanil ka ilm on?"

Olles vahetanud härraga kõik viisakused, selgitanud olukorda ja kuulanud ta vabandusi, jääme korraks rääkima, kui imelised asjad on kõikvõimalikud juhused.

"Tibu", kellele ta omast arust helistas, olevat ta girlfriend. Kevadel oli ta sattunud autoga avariisse ja üle aastate pidi hakkama jälle trammiga tööl käima. Läks siis postkontorisse rohelist kaarti tegema ja kuna ta uuest piletisüsteemist eriti ei jaganud, kujunes sellest postkontoritšikiga lõbus vestlus, mis lõppes telefoninumbrite vahetamise ja suhtega. Kõik oli väga ilus, nad tahtsid juba kokku kolida, aga siis sõitis plika Manhattanile oma õele külla, kust leidis tutvuste kaudu endale palju edevama töö ja jäi sinna. Härra, kelle nime ma teada ei saanudki, helistab talle nüüd iga päev ja plaanib järgi minna. 

"Elu armastus!," kisendab ta äkki kõvema häälega ning ma kuulen, kuidas ta omaette vandudes püüab suitsu põlema saada.

Küsin siis, et kas selline number ei peaks tal olema telefonimälus? Ja kuidas on võimalik oma elu armastusega niimoodi eksida? 

Aga on. Härra nimelt passib sõpradega baaris, läheb juba kuues õlu, ent telefoni aku sai tühjaks ja ta helistab oma sõbra moblalt. Plika number aga ei meenu enam üldse. Mina olevat tal juba neljas valeühendus.