plõks
Tom tõmbas viimaks puurilt katte ära. Seejärel pistis ta käe puurivarvaste vahelt sisse, haaras hiirel sabast ja tõstis loomakese oma peopesale.
“Saage tuttavaks. Tema on Kaspar,” sõnas Tom.
Annika vaatas imetlusega haruldast eksemplari.
“Väga nunnu. Kas ta sööb palju?”
Tüdruk silmitses tähelepanelikult hiirt.
“Mitte eriti. Peale kella kuut näiteks, ei vaata ta toidu poolegi. Enne ta pigem sureks.”
Annika noogutas mõistvalt, ent märkas siis puuri nurgas kuldsete kaunistustega ülesvinnastatud hiirelõksu, mille plaattinakarva taldrikul lebas kolme sümmeetrilise auguga isuäratav juustutükk.
“Issand. Küll sa oled julm. Miks sa niimoodi vaest looma narritad? Pole ime, et tal on toitumishäired.”
“Ära saa nüüd valesti aru. Nimelt on Kaspar pähe võtnud, et ta tahab endale tulevikus kõigi mugavustega puuri osta, ja nüüd ta hoiab toidu pealt raha kokku. See lõks seal oli tema enda idee. Kell kuus pean ma selle alati üles vinnastama,” selgitas Tom. Ta sügas loomakest hellalt kõrva tagant ja jätkas: “Ma vahepeal mõtlesin isegi tööle minna, aga Kaspar oli vastu. Pärast seda, kui ta oli end Max Weberi teostest läbi närinud, tahab ta oma elukvaliteeti ise parandada.”
“Väga nutikas ja vapper hiireke,” märkis Annika tunnustavalt. “Aga sina ära küll end tööga tapma hakka. Ma ei elaks seda üle. Kui sul peaks raha vaja minema, siis küsi ja ma annan sulle.”
“Tegelikult mind alles taheti tööle meelitada,” ütles Tom ja asetas hiire hellalt puuri tagasi. “Nad tahtsid üle maksta. See oli nii hirmus. Ma korraks isegi mõtlesin, et Kaspari nimel ju võiks.”
“Mis haridusega ta sul praegu juba on?” uuris Annika.
“Magister. Ta suudab kinnisilmi nimetada vähemalt 160 juustu sorti ja rääkida nende valmistamise ajaloost. Mul on temaga juba väga suured plaanid.”
Annika kummardus puuri kohale ja vaatas pikalt hiire tumedatesse nööpsilmadesse. Kardina vahelt piilus hiline päikesekiir tuppa ning värvis Kaspari vasaku vurru õrnroosaks. Türduk naeratas.
“Aga kui ta sul nii tark on, siis peaks ta selle juustutüki sealt lõksust täiesti ohtult kätte saama. Vaata nüüd ja mõtle ise! See on ju imelihtne. Vaene loom... Miks ta ennast niimoodi piinab?”
Kaspar naeratas häbelikult tüdrukule vastu ja pilgutas närviliselt silmi. Annika küsimus ei meeldinud talle mitte üks põrm. Sõna “piinama” tekitas lausa ebamugavust, sest sellise pilguga ei olnud ta asjale veel kunagi lähenenud.
Veidi kahtlevalt lõksule lähemale astudes, otsustas Kaspar juustutüki sealt imekärmelt ära napsata. Kõik tundus ääretult lihtne. Sirutanud oma käpad välja, jõudis ta veel silmanurgast märgata, kuidas lõksu kroomitud vedrud ähvardavalt veelgi rohkem pingule tõmbuvad... ent ta ei kuulnud isegi mitte plõksatust. Kaspari nööpsilmad klaasistusid ja ta kaelaõmbluste vahelt hakkas vaikselt porolooni välja immitsema.
“Vaata nüüd, mis sa tegid!” karjatas Tom.
“Oih, palun vabandust.”
Ja üksik pärlendav pisar kukkus põrandale kildudeks.
